Hakkasime raba poole astuma, ilm oli ilus, luiged läksid. Novembri algus ja esimesed korralikud külmad.
Meie karjamaa uisulomp.
Jõgi ajas üle kallaste. Mina pole seal nii kõrget vett tükk aega näinud. Roopad on triiki vett täis.
Kui saaks jõekohina ka pildi peale!
Nii tuli minna, koer kaenlas, sest see madalate jalgadega mehike poleks üksi kusagile jõudnud.
Kohal! Seal, suunaga Noku talu poole, peab olema kadakarist, mis pandud seal uppunud noormeeste mälestuseks.
Vett on praegu rabas tõesti palju.
Esimene suurem laugas, taga paistab Hiiesaar. Ninaots on kodu poole.
Meiepoolne osa rabast pakub natuke vähem silmailu kui teine pool. Aga kui otsid, siis leiad!
Jälle teel. Vett oleks vahepeal justkui juurde tulnud!
Jälle Kutt kaenlasse! Ei jõua ennast kiita, et pika varrega kummikud jalga sai pandud. Raskem käia küll, aga jalg on kuiv.
Ilus vaatepilt, eks! Nukraks teeb asja see, et vasakul pool on meie mets, mis on "tänu" kobraste hoolsale tööle nüüd surnud. Sellest see uputuski sellel teel.
Enam pole koduni palju maad. Veel pilk tagasi ja jõuame kuivale maale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar